Kalade inspekteerimine

Merebiotoksiide määramise tunnustatud meetodid

                                                                                               Prindi see lehekülg

Paralüütilise karploomamürgi (PSP) määramise meetod

1. Paralüütilise karploomamürgi (PSP) sisaldus molluskite söödavates osades (kogu kehas või mis tahes eraldi söödavas osas) tuleb kindlaks teha bioloogilise katsemeetodi või mõne muu rahvusvaheliselt tunnustatud meetodi abil. Bioloogilist meetodit võib vajaduse korral kasutada koos saksitoksiini ja selle analoogide, mille jaoks on olemas standardid, määramise mõne muu meetodiga.
2. Tulemuste vaidlustamise korral kasutatakse standardmeetodina bioloogilist meetodit.

ASP-toksiini (Amnesic shellfish poison) määramise meetod

ASP-toksiini sisaldus molluskite söödavates osades (kogu kehas või mis tahes eraldi söödavas osas) tuleb kindlaks teha kõrgefektiivse vedelikkromatograafia (HPLC) või mõne muu tunnustatud meetodi abil. Tulemuste vaidlustamise korral kasutatakse standardmeetodina kõrgefektiivse vedelikkromatograafia meetodit.

Lipofiilsete toksiinide määramise meetodid

A. Bioloogilised meetodid

1. Määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c, d ja e nimetatud meretoksiinide avastamiseks võib kasutada hiirtel seeriatena tehtavaid bioteste, mis erinevad katseks võetava osa (hepatopankreas või kogu keha) ning ekstraheerimiseks ja puhastamiseks kasutatavate lahuste poolest. Tundlikkus ja selektiivsus sõltuvad ekstraheerimiseks ja puhastamiseks kasutatavate lahuste
valikust ning seda tuleks arvesse võtta meetodi valimisel, et kõik toksiinid oleksid hõlmatud.
2. Ühel hiirel tehtavat, atsetooniga ekstraheerimist sisaldavat biotesti saab kasutada okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide, pektenotoksiinide ja jessotoksiinide määramiseks. Seda uuringut võib vajaduse korral täiendada võimalike segavate ainete kõrvaldamise etappidega, kasutades jaotumist kahe vedelikufaasi vahel etüülatsetaadi/vee või diklorometaani/vee süsteemides. Määruses sätestatud asaspirohappesisalduse
määramisel võetakse selle meetodi puhul katsekoguseks kogu keha.
3. Igaks katseks võetakse kolm hiirt. Kui kaks hiirt kolmest surevad 24 tunni jooksul pärast seda, kui neist igaühele on süstitud ekstrakti koguses, mis vastab 5 g hepatopankreasele või 25 g kogu kehale, siis loetakse, et ühe või mitme määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c, d ja e nimetatud toksiini sisaldus proovis on lubatust suurem.
4. Hiirtel tehtavat biotesti, mis sisaldab ekstraheerimist atsetooniga ja sellele järgnevat jaotumisetappi veedietüüleetri süsteemis, võib kasutada okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide, pektenotoksiinide ja asaspirohapete määramiseks, kuid mitte jessotoksiinide määramiseks, kuna jaotumisetapis võib esineda nende toksiinide kadu. Igaks katseks võetakse kolm hiirt. Kui kaks hiirt kolmest surevad 24 tunni jooksul pärast
seda, kui neist igaühele on süstitud ekstrakti koguses, mis vastab 5 g  hepatopankreasele või 25 g kogu kehale, siis loetakse, et okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide, pektenotoksiinide ja asaspirohapete sisaldus proovis ületab määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c ja e lubatu.
5. Rottidel tehtava biotestiga saab määrata okadaiinhapet, dinofüsistoksiine ja asaspirohappeid. Igaks katseks võetakse kolm rotti. Kui kolmest rotist ühel tekib kõhulahtisus, siis loetakse, et okadaiinhappe, dinofüsistoksiinide ja asaspirohapete sisaldus proovis ületab määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c ja e lubatu.

B. Alternatiivsed määramismeetodid

1. Bioloogiliste meetodite asemel või nende täiendamiseks võib kasutada teisi meetodeid, nagu kõrgefektiivne vedelikkromatograafia koos fluorimeetrilise määramisega, vedelikkromatograafia, massispektromeetria, immunoloogiline analüüs, ja funktsiooniuuringuid, näiteks fosfataasi inhibeerimise katset, tingimusel et neid eraldi või koos kasutades saab määrata vähemalt järgmisi analooge, et nad ei ole vähem tõhusad kui bioloogilised meetodid ja et nende kasutamine tagab rahva tervise samaväärse kaitse:
— okadaiinhape ja dinofüsistoksiinid: DTX3 määramiseks võib olla vajalik hüdrolüüsietapp,
— pektenotoksiinid: PTX1 ja PTX2,
— jessotoksiinid: YTX, 45 OH YTX, homo YTX ja 45 OH homo YTX,
— asaspirohapped: AZA1, AZA2 ja AZA3.
2. Kui avastatakse uusi inimeste tervisele ohtlikke analooge, tuleks ka neid analüüsida. Keemilisi analüüse saab teha ainult siis, kui on olemas standardid. Kogumürgisus arvutatakse, kasutades iga toksiini kohta teadaolevatel mürgisuse andmetel põhinevaid ümberarvutuskoefitsiente.
3. Kõnealuste meetodite tulemuslikkuse näitajad määratakse kindlaks pärast rahvusvaheliselt heakskiidetud protokolli kohast valideerimist.
4. Bioloogilised meetodid asendatakse kohe alternatiivsete määramismeetoditega, kui määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VI jao V peatükis osutatud toksiinide määramiseks vajalikud etalonained on kättesaadavad, meetodid on valideeritud ja käesolev peatükk on vastavalt muudetud.


<< Eelmine leht
  / Järgmine leht >>