Kalade inspekteerimine

Parasiitide esinemise uuring kaladest:

                                                                                                               Prindi see lehekülg

Nähtav parasiit – parasiit või nende kogum, mida suuruse, värvuse või tekstuuri järgi saab kala koest selgesti
eristada.
Visuaalne kontroll – kontroll, mis viiakse läbi kala või kalandustoodete terviklikkust rikkumata, ilma optiliste suurendusvahenditeta ja inimsilmale heades valgustingimustes ning mis vajaduse korral hõlmab ka läbivalgustamist.
3. Läbivalgustamine – lamedate kalade ja fileetükkide puhul nende hoidmine pimendatud ruumis vastu valgust, et avastada parasiite.


VISUAALNE KONTROLL
1. Visuaalne kontroll viiakse läbi esindusliku valimiga. Kaldal asuvate ettevõtete vastutavad isikud ning tehaslaevadel töötavad asjatundjad määravad kalandustoodete tüübi, geograafilise päritolu ja kasutuse põhjal kindlaks kontrolli ulatuse ja sageduse. Asjatundjad kontrollivad visuaalselt tootmise käigus sisikonnast puhastatud kala kõhuõõnt, inimtoiduks ettenähtud maksa ja kalamarja. Sõltuvalt rookimisviisist viiakse
visuaalne kontroll läbi:
a) sisikonna käsitsi eemaldamise korral käitlejate poolt pidevalt kogu sisikonna eemaldamise ja pesemise protsessi käigus;
b) sisikonna mehaanilise eemaldamise korral proovide võtmise teel esinduslikust valimist, milleks on vähemalt kümme kala partii kohta.
2. Kalafilee ja kalalõikude visuaalse kontrolli peavad läbi viima asjatundjad trimmimise ajal ja pärast fileerimist või viilutamist. Kui üksikute fileetükkide kontrollimine ei ole nende suuruse või fileerimistoimingute tõttu võimalik, tuleb koostada proovivõtuplaan ja teha see pädevatele asutustele kättesaadavaks kooskõlas määruse (EÜ) 853/2004 III lisa VIII jao II peatüki punktiga 4. Kui tehniliselt on vajalik fileetükkide läbivalgustamine, tuleb see proovivõtuplaanis ette näha.


  • Hinnadamaks lihasparasiitide esinemist tuleks uurida igast partiist vähemalt 10 kala. Kui leitakse kasvõi üks parasiit antud partiist, hõlmab järgnev uuring 100 kala.
  • Kui leitakse 2-3 parasiiti/cm2 kohta, on kogu partii inimtoiduks kõlbmatu.

  • Kui parasiitidega saastatus aste on 20-25%, lubatakse kalad inimtoiduks kõlblikuks kui järgneb kuumtöötlemine.

  • Angerja nahk on inimtoiduks kõlbmatu.

  • Dipylidium latum´i levikualalt püütud kala ei ole kõlbulik marineeritud ja suitsutatud toodete valmistamiseks, küll aga kuumtöödeldud produktide valmistamiseks.


Laiuss -  Diphyllobothrium latum

Levik

Kõige tuntumaks biohelmintoosiks Eestimaal, millesse inimene kala süües võib haigestuda, on difüllobotrioos ehk laiusstõbi .Eestis on laiusstõbi levinud eriti Peipsi ja Võrtsjärve ääres. Laiusstõve tekitajaks on harilik laiuss Diphyllobothrium latum, kes inimese peensooles võib kasvada 10…12 meetrit pikaks ja kuni 1,5 cm laiaks. Laiuss areneb vahe- ja lisaperemehe osavõtuga. Parasiidi munad eritatakse väljaheidetega väliskeskkonda ja edasiseks arenemiseks peavad nad sattuma vette. Veekogus koorub munast ripsmetega kaetud kerakujuline koratsiid, kelle peab alla neelama vaheperemeheks olev aerjalaline vähk. Vähi kehaõõnes areneb koratsiidist protserkoid. Aerjalalistest vähkidest toituvad kalad on laiussi lisaperemehed.

Koratsiid läbib nende sooleseina ja tungib kehaõõnde, kus areneb 2-3 nädalaga 0,5-0,6 mm pikkuseks protserkoidiks. Kalad nakatuvad aerjalaliste söömisel. Vastsed rändavad nende lihaskoesse, munasarja, kõhuseina side- ja rasvkoesse, maksa jm., kus saavutavad 3-4 nädalaga teise vastsestaadiumi – plerotserkoid. Plerotserkoid on 6-20 mm pikkune ja 1-3 mm laiune lülistumata kehaga piimjas või kreemikas kergelt kortsuline vastne. Röövkalad võivad nakatuda plerotserkoididega väiksemaid kalu süües. Sagedamini nakatunud kalad on haug, ahven, luts jt. Plerotserkoide on leitud ka forellidel ja angerjatel. Inimene nakatub, kui sööb koos toore või väheküpsetatud kalaga sisse ka plerotserkoidi. Viimane areneb täiskasvanud laiussiks 3-5 nädalaga. Laiussi elueaks arvatakse olevat keskmiselt 10 aastat.


  Vältimine:

Inimese nakatumise vältimiseks tuleb süüa termiliselt küllaldaselt töödeldud või külmutatud kala. Parasiidivastsed hävivad temperatuuril -10 °C 48 t või -18 °C 24 t jooksul. Kokad ei tohi toiduvalmistamise ajal maitsta pooltoorest kala. Heitvett ei tohi lasta järvedesse, enne kui see on töödeldud parasiitide munade hävitamiseks. Tuleb vältida veekogude saastumist nakatunud karnivooride ja inimeste väljaheidetega. Kassid ja koerad tuleb perioodiliselt dehelmintiseerida, mitte anda neile toorest kala.


Inspekteerimisel:

  • Parasiitidega nakatumise kahtluse korral teostatakse valikuline lahkamine-siseorganid ja lihaskude.
  • Uurimiseks avatakse kõhuõõs, vaadeldakse sooltoru, maksa jagonaadide pealispinda ning serooskestasid.
  • Otsitakse plerotserkoide.
  • Need on kapseldumata, 1-6 cm pikad, laius 1-3 mm.
  • Lihastest lõigatakse tükid ristikiudu (paksus 3…5mm). Komprimeeritakse kahe klaasi vahel ja uuritakse binokulaarluubi all.




Kalade tabandus selgub plerotserkoidide leidmisel kala elunditest ja kudedest. Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb vahet teha Trienophorus´e  perekonna plerotserkoididega. Viimastel on iseloomulikud noogud.

Harilik laiuss (Diphyllobothrium latum) - on ainuke Eestis levinud inimsele ohtlik kalade parasiit.





Anisakidoosid

Levik

Haigus identifitseeriti esmakordselt Hollandis, kus nakkus saadi marineeritud või soolatud heeringa söömisel. Hiljem avastati haigus Jaapanis, kus nakatumine toimus toorest kalast valmistatud toidu, Sashimi, söömisel. Haigust on esinenud ka Ameerikas, Vaikse Ookeani saartel ja Põhja-Euroopas. Geograafiline levik on seotud toitumise tavadega.

Eestis on anisakiidide vastseid leitud sissetoodud kalades.

Anisakidoose tekitavad paljud liigid eelpool nimetatud perekondadest, kuid kõige sagedamini on inimese anisakidooside põhjustajateks Anisakis simplex ja Pseudoterranova decipiens. Täiskasvanud parasiidid elavad kalatoiduliste mereimetajate (vaalalised, loivalised) ja kalade maos ja peensooles, kuid mitte inimeses.
Inimesed saavad A. simplex’i nakkuse süües toorest, vähe soolatud, marineeritud või suitsetatud heeringat, turska, skumbriat, lõhet või kalmaari. P. decipiens’i nakkus saadakse tursast, hiidlestast, lestast ja punasest snapperist (Lutjanus campechanus).

linnadega.

Kalade nakatumine on levinud piirkondades, kus on suured mereimetajate populatsioonid, näiteks Jaapani ja Alaska rannikuvetes. Viimastel aastatel on kalade nakatumine anisakidoosidesse suurenenud California rannikul seoses sealse hülgepopulatsiooni kasvuga. Aeg-ajalt leitakse ka Eestisse toodud merekalades anisakiidide vastseid.

Vastsed  läbivad mao või soole limaskesta ja jõuavad kõhuõõnde. Parasiit kutsub esile võõrkeha vastase reaktsiooni seedetraktis, mis väljendub eosinofiilide, lümfotsüütide, monotsüütide, neutrofiilide ja histiotsüütide massilises infiltratsioonis ja lõpuks nekroosis ning hemorraagias. On leitud ka “tunneleid” ja “koopaid” mao limaskestas. Arvatakse, et need tekivad usside poolt sekreteeritud proteaasi toimel.

Kõhuõõnest võivad vastsed edasi liikuda lümfisõlmedesse, pankreasesse ja teistesse elunditesse. Mõned makku sattunud vastsed ei läbi mao limaskesta, vaid oksendatakse välja või läbivad seedekulgla ja väljutatakse roojaga.


Vältimine

Parim viis anisakidooside ennetamiseks on süüa ainult ohutult valmistatud merekala ja kalmaare. Vastsed surevad toidu valmistamisel 60 °C juures ja kala külmutamisel 24 tundi -20 °C juures.

Kerge soolamine, marineerimine, suitsutamine ja mikrolaineahjus küpsetamine ei ole piisavad vastsete hävitamiseks. Tugev soolamine on tõhus, kui soolalahus jõuab kala iga koe ja elundini (20-30% soolalahus 10 päeva).


Inspekteerimisel:

Paljudel merekaladel (tursk, heeringas stauriid, heik, lõhe jt.) võib leida lihastes ja siseorganeis Anisakis`e perekonna ümarusside vastseid. Need on suhteliselt suured, pikkus 0,5...1,5 cm, valged või punaka varjundiga spiraali keerdunud, aga ka komakujulised ning sageli kapseldunud parasiidid. Neid võib leida kala seljalihastes (eriti heeringal), sagedamini aga kehaõõne serooskestal, maksas, sooleseinas ja mujal. 




Kaladel esinevate haiguste kohta on võimalik täiendavalt saada informatsiooni järgnevatest materjalidest.
Täiendav lugemine:
1. KALADE INFEKTSIOONHAIGUSED - veebilehelt - www.fishing24.ee
2. KARPKALADE HAIGUSED - veebilehelt - www.fishing24.ee


<< Eelmine leht
  / Järgmine leht >>