Kalade inspekteerimine

Post mortem hindamine

                                                                                               Prindi see lehekülg
  • Surnud/püütud kalade inspekteerimise juures on oluline teada erinevate liikide iseärasusi, et vältida valediagnoose.
  • Näiteks kaladel, kes on marja täis, on väljapoole paisunud kõht; latikate ja karpkalade nahk on limane, latikate nahk muutub varsti pärast surma punaseks ja soomused tulevad lahti. Röövkalade lõpusekaas on lahtisem.
  • Aeg-ajalt on laboratoorsed uurngud vajalikud pH, histamiini sisalduse, jääkainete ja mikrobiaalse seisundi määramiseks.
  • Surnud kala puhul jälgitakse esmalt surmakangestust. See tekib 2-6 h pärast surma ja kestab 1 (forellil)-6 (karpkaladel) päeva.
  • Külmutatud kala tuleb enne inspekteerimist üles sulatada.
  • Külmutatud kala silmad on auku vajunud ja kornea on kollaka varjundiga, soomused ei ole nii erksad ning mõnikord on need lihtsalt eemaldatavad.
  • Lõpusekaas on kergesti ülestõstetav. Kui vajutada sõrmega lihasse, siis jääb jälg sinna püsima


Inimtoiduks kõlbmatu on kala kui seal leitakse järgmised haigused/seisundid:

  • Kevadine vireemia karpkaladel
  • Haavandiline dermatiit karpkaladel
  • Aeromonas fluorescens´i poolt põhjustatud laialt levinud haavandid ja nahamuutused.
  • Kalade rõuged
  • Saproleginoos ehk dermatomükoos (Sdaprolegniaceae)
  • Ihtüoftirioos
  • Paelusside invasion (Caryophillosis)
  • Liguloos (Diphyllobotrium latum)
  • Askaridioos
  • Fastsioloos
  • Kaanide infektsioon
  • Kui kala on hukkunud (välja arvatud juhul kui see juhtus O2 puudumise tõttu)
  • Kui lihased on saastunud inimestele patogeensete bakteritega.
  • Kui lihaste bakteriaalse saastatuse tase on suurem lubatud piirist.
  • Esinevad eelpool olevas nimekirjas olevad haigused.
  • Nahk on kortsuline ja rebenenud.
  • Soomused paiknevad korratult, lahtiselt ja on kergesti eemaldatavad.
  • Silmamuna on läbinisti kuivanud/väljalangenud/kaetud mittespetsiifilise kihiga/ kornea on hall.
  • Soomused on hallikaspunased või pruunikasrohelised, kaetud limaga ning isegi pärast pesu halvalõhnalised.
  • Kala pind on limane ja halvalõhnaline.
  • Lihaskond on ebaühtlast värvi ja luitunud, mitteelastne, lihaskoesse jääb jälg kui sinna sõrmega vajutada, kõhusein on kergesti rebestatav.
  • Kala on saastunud muda või teiste keskkonnast pärit saasteainetega.
  • Esineb roiskumine ja kala on kummunud.
  • Esineb mürgistust, kala lõhnab mingi saasteallika või keemilise aine järgi või jääkainete tase on kõrgem kui lubatud määr.
  • Histamiini tase on kõrgem kui lubatud norm.
  • Kui kala oli ravitud antibiootikumidega või teiste ravimitega ja see on püütud ravimite keeluajal.


Külmutatud kala:

on inimtoiduks kõlbmatu kui esinevad loetletud seisundid/haigused:

  • Kala on ilmselgelt haige enne külmutamist.
  • Kala oli roiskunud enne külmutamist.
  • Kala on eelnevalt sulatatud ja uuesti külmutatud.
  • Kala sisaldab patogeenset mikrofloorat.
  • Kala sisaldab fakultatiivseid mikroobe või saprofüüte üle lubatud määra.
  • Kala on halvalõhnaline.
  • Kui nahk on ulatuslikult saastunud või kuivanud.
  • Kui nahk on rebenenud ja lihaskoest eemaldunud või lihtsasti eemaldatav.
  • Soomused on pärast ülessulatamist halvalõhnalised.
  • Lihases on halvalõhnalised ja lihtsast rebitavad, värvilt hallikaskollased ja ebaühtlased.
  • Esineb intoksikatsioon ohtlike kemikaalidega/võõrmaterjalidega või kala sisaldab keemilisi lisandeid või nende jääke üle lubatud piiri või kalaliha lõhnab kemikaalide järele.
  • Histamiini sisaldus on üle lubatud määra.

Kalaliha on madalaklassiline kui eelnimetatud nähud ei ole laialt levinud või ei mõju ebameeldivalt. Et hinnata halvalõhnalisust keedetakse näidistükk ja hinnatakse seejärel lõhnaomadusi.


<< Eelmine leht  / Järgmine leht >>